|
|
|
Ära poe ükskõiksuse
varju
Sinu hing on
sama hell
sama õrn
sama tundlik
kui tuuleiilis
õõtsuv kelluke
Üks suurem puhang
ja kaelalt rebituna
korraks kõrgusse
tõuseb
maale laskudes
on närtsinud
Ära poe ükskõiksuse
varju
ka suurel on
lubatud
olla mõnikord
nõrk
iseenese eest
ei jookse
Sa pakku
Oma tunnete segadikust
leidma pead valgusekillu
ta on olemas
ava vaid meeled
Sa näed |