|
|
|
Astun hämarasse öhe.
Väikelinna tänavad on vaiksed,
vaiksed,
vaiksed.
Üksik uitaja tervitab ootamatult.
Olen üllatusest keeletu.
Ühtki sõna ei meenu.
Seisan ja vaatan talle järele.
Korraga näen võõra ümber vikerkaart.
Ta pöördub ja lehvitab.
Tunnen suunurkadesse sugenevat naeratust. |